Ma ei pane Erik ten Hagile pahaks, et ta taas kord roosad prillid selga pani, kui temalt küsiti, kas Manchester Unitedi 3:1 kaotus rõhutas nende ja Odav Manchester City laste jalgpallikomplekt. “Ma ei usu, absoluutselt mitte,” ütles ta. “Näete, et meil võib olla probleeme vigastustega ja ikkagi oli meil võimalus. Oleksime võinud lüüa teise värava … kui meil on kõik platsil, saame olla konkurentsivõimelised.
“Aga City on hetkel maailma parim meeskond. Ärge unustage seda.”
Kahtlemata on olemas sportlik multiversum, kus Kyle Walker saadetakse Marcus Rashfordi lükkamise eest välja ja Alejandro Garnacho võidab Édersonilt penalti või kus Sofyan Amrabat ei anna palli odavalt ära ja Phil Foden ei löö maailmaparandusi. Nii et jah, Odavad Manchester Unitedi jalgpallisärgid oleks võinud selle mängu võita, kuid nad ei võitnud ja isegi kui nad oleks võinud, siis meie nähtu põhjal on nende kahe poole vahel tõeline kuristik.
Kas soovite numbreid? City valdas 74% palli, alistas Unitedi 27:8 (ja tabamustes 8:1) ning lõi 2,79 oodatavat väravat Unitedi 0,21 peale. United suutis 23. minutil ühe löögi väravale – see juhtus vigastusaja lõpus – ning nende värav sündis pärast City ja Marcus Rashfordi halva kaitsevea kombinatsiooni, mis palli miljoni jardi kauguselt täpselt ja võimsalt rihmas. .
Positiivsus ja optimism on mõistlikud juhtimisvõtted, kuid selle ja pettekujutelma vahel on väike piir. Ten Hag on mõõna ümberpööramiseks proovinud nii palju erinevaid asju. Pühapäeval teenis ta süsteemi Rashfordi ja Alejandro Garnachoga, kelle taga hõljus Bruno Fernandes. See oli kole ja kaitsev, aga hei: sa mängid võõrsil Man Cityga. Te ei saa teda proovimises süüdistada, eriti kuna tema võimalused olid taas piiratud.
Märkasime varem, kui absurdne on Man United, kes alustas hooaega kahe ründajaga (vigastusohtlik Antony Martial ja Rasmus Hojlund, kes on vaid 21-aastane) ning kui mõlemad ei olnud saadaval, oli see kas kepp Rashford Central, kus ta on. ebaefektiivne või pange ta laiali ja proovige seda uutmoodi ründajateta süsteemi. Ta valis viimase ja see ei töötanud, kuid pole tõendeid, et ka esimene oleks töötanud.
Muidugi, ta tegeleb vigastustega. Kas Luke Shaw, Lisandro Martínez, Harry Maguire ja Hojlund oleksid nõela oluliselt liigutanud? Ma soovitaksin ei – igatahes mitte Ten Hagiga ja mitte sellistel asjaoludel.
City osas oli Pep Guardiola vankumatu. Nad hakkasid mängima oma mängu ja jätkasid isegi siis, kui nad kaotasid värava ja muudkui kaotasid võimalusi – Erling Haaland vahetult enne poolaega oli “hooaja vahelejäämise” kandidaat. Ta saab sellest aru. Ta teab, et seni, kuni loote võimalusi, pole vaja nokitseda ega välja lüüa: ühel hetkel lähevad nad sisse, eriti kui opositsioon ei teeni midagi.
Kui me hakkame Cityt näppima – ja võite olla kindel, et just seda Guardiola praegu teeb –, on see võib-olla mõned kaitsevõnked: Rúben Diase asetus Rashfordi värava ette, Odav Manchester Unitedi jalgpallitrikoo paar korda leti peal põgenedes. Kuid need on detailid ja kui teil on sellisel kujul Rodri (taas tohutu) ja Foden, pole sellel peaaegu mingit tähtsust.
